Võtsin täna julguse kokku ja helistasin Irinale, kes töötab Job Trusti agentuuris, mille kaudu siin olen. Kuna ka Naomil oli tekkinud samasugune arvamus tööst ja asjadest, siis helistasin meie nimel. Tahtsime lihtsalt saada Irina arvamust. Probleemid meie jaoks on, et meid ei kohelda teistega tööalaselt võrdselt, st et peame poleerima nuge-kahvleid-lusikaid ning klaase rohkem kui teised, samuti ei anta meile jootraha. Lisaks eirab ülemus enda tehtud reegleid, nt et köögis ei sööda, aga ainult valitud saavad selle keelu rikkumise eest sõimata. Ma ei saa aru, miks on nt ühe arbuusiviilu söömine köögis keelatud…jne. Irina organiseeris kohe aga kohtumise hotelli juhatajaga, selle asemel et ise telefoni teel selgitada, sest seda ta kohtumisel tegi. Rääkisid, et kuna me oleme algajad ja praktikal, siis meil on teistsugused tööülesanded nö madalama klassi omad ja see on täiesti normaalne nende jaoks. Näiteks ütles Irina, et tal on endal kontoris praktikandid, kellel ta laseb ka kontorit pesta ja lisas a’la et selleks praktikandid ongi. Point oli selles, et aste astmelt tuleb end üles töötada. Aga ma ei ole nii loll, et 3 kuud õpin nuge ja kahvleid poleerima. Töö tööks, aga kogu asja mõte on, et me lihtsalt ei tunne, et oleksime teiste restorani töötajatega võrdväärsed. Kuna Irina tegi suhteliselt selgeks, et oleme madalaimal astmel hierarhias, siis küsisin „So, I can not expect to be equal with others, if I got it right“ mille peale ta vastas: „You are equal with others“. Oleksin tahtnud küsida „In which way?“ aga ei hakanud surkima. Sain teada, et hotelli töötajad on minuga (väga) rahul, mis oli mulle üllatuseks, sest ma ei lugenud seda kusagilt välja, samuti ei kiida ülemus kunagi. Üks positiivnegi asi vähemalt! Aga nad ei ole rahul Naomiga, kuigi ei selgitanud lähemalt miks. Andsid talle hoiatuse, et kui ta oma suhtumist ei muuda, siis ta vallandatakse. Ausalt öeldes oli see tema jaoks kergendus, kuna ta tahab siit nagunii esimesel võimalusel jalga lasta…mida keegi peale minu ei tea.
Kui ma teiste blogisid loen, siis on näha, et peaaegu kõik on sarnases olukorras. Vähemasti hea on see, et meil peetakse kinni 8st tunnist ja sellest, et meil on 2 vaba päeva nädalas ja mitte rohkem kui 5 päeva järjest tööl. Aga see on NORMAALNE, et lepingu tingimustest kinni peetakse, mitte ma ei pea selle eest tänulik olema! Vabade päevadega on nii, et eile õhtul vahetuse lõpus öeldi mulle, et homme oled vaba. Ahsoo, oli minu reaktsioon. Homme jälle tööle, aga vähemasti on mul veel 1 päev saada vabaks sellel nädalal :)
Irina üritas meile selgeks teha, et peaksime olema väga tänulikud, et me Kreetal oleme, sest palju on veel tahtjaid, aga kuna majanduskriisi tõttu on hotellidel ka keeruline olukord, siis nad ei saa väga paljusid võtta. Kui keegi oleks mulle öelnud, et pean päevas sadu klaase ja söögiriistu poleerima, siis vaevalt oleks ma siia tulnud. Ju siis on see kogemus millekski hea…