Kolmapäeval sai siis Hanias ära käidud ja mis kõige tähtsam - Aiviga kokku saadud! Jalutasime Hania linnas, sadamas, tegime sadu pilte! Käisin ka hotellis ning nägin ta töökaaslasi + juhatajat. Mind võeti seal väga hästi vastu, baarmen tegi tasuta jooke... Neljapäeval tuli Aivi Rethymno, jooksime suht ajaga võidu siin, aga midagi sai ära näidatud :) Hotellis sain näidata ainult baari, restorani ja vastuvõttu, sest juhataja tegi isegi selle peale näo, "et ookei, näita siis".

...eile oli päev, kus ma mõtlesin, et mitte iial ei tule ma siia hotelli tagasi tööle (ärge šokki saage), ilmselt pole mujal siin riigis parem...anyway, pidin vahetuse alguses teise töötaja lohakalt pestud klaasid üle pesema, seda juhataja märkuse peale ja tee siis selgeks, et need on hommikusest vahetusest, kus mina ei töötanud. Juhataja lause "I know" eriti ei aita. See selleks. Siis oli paar kokkupõrget baarmeniga, põhimõtteliselt tema inglise keele pärast, st oskamatuse pärast mulle asju selgitada. Tagatipuks tuli hotelli juhataja lagedale uue reegliga, et kui keegi töötajatest (= praktikantidest, ilmselt) baarist juua tahab, siis pean ma enne baarmeni käest küsima. Miks, ei tea. Eile ei lubanud juhataja mul isegi pakikandjale klaasi vett anda. Siseklienditeenindusest ei ole nad midagi siin kuulnud. Kõik keerleb ainult raha ümber. Täpselt selline tunne on, et lase kuul pähe, ausalt! Lõpetuseks hakkab neli päeva järjest baaris töötades mõjuma, olen nagu vanainimene, kelle liigesed valutavad ning käed on nagu makaronid. Aga homme olen VABA!!!

...isegi kõige pilvisemas taevas paistab alati päike ja päikest siin jagub :)